Saime kokku reede varahommikul Tallinn-Valga rongis, millega
sõitsime Keeni (paar peatust enne Valgat). Seal tõstsime rattad rongilt maha ja
suundusime matkaraja alguspunkti poole Ähijärvel. Proloog, mis läbis lõunase
kõrvalepõikena Sangaste Rukkimaja, oli kodus kaardilt mõõtes 44km pikk, aga me
näitasime üles „leidlikkust“ ja tegime selle kogemata 60km pikkuseks. Valesti
valitud teeots viis meid Ähijärve asemel 12km eemal olevale Lüllemäele. Kuigi
plaanimatu ring Lõuna-Eesti kuppelmaastikul suurendas esimese päeva mägist kilometraaži,
saime tänu sellele ronida Mähkli Tornimäe vaatetorni ja kohtasime vanamammit,
kes meile väga osavalt taskutäied õunu müüs.
Kolme paiku olime lõpuks matkaraja alguses Ähijärvel.
Esimese päeva matkarada kulges valdavalt mööda kruusa- ja metsateid, aga saime
ka mõne lõigu järveäärset laudteed. Kuna me läbisime Aegviidu-Ähijärve
matkarada vastupidises suunas, oli aeg-ajalt väljakutseid raja tähistuse
leidmisega. Õhtul saime saateautoga kokku Tellingumäe telkimiskohas Mustjõe
ääres. Kogu me ööbimisvarustus tuli telkimiskohta saateautol ja Siim suutis
meid ehmatada, kui temalt enne kohalejõudmist asukohta uurisime. Heites pilgu
GPS-le ütles ta, et asub Kungla linnas. Õnneks peale väikest täpsustust selgus,
et tegemist oli Kungla tänavaga Valga linnas.
Ööseks lubati nullilähedast temperatuuri ja sel ajal kui
Kaido õhtusöögiks suppi serveeris, sadas maha ka kerge rahe. Tänu korralikule
varustusele olid hommikul siiski kõik terved. Esimesest päevast saime kaks
toredat märksõna – Lüllemäe ja Kungla linn.
Teise päeva hommik viis meid läbi hästi sõidetavate liivaste
männikuteede Eesti lõunatippu. Lõunatipu laagripaigas kohtasime matkajat, kes
üksi rattaga juba kaheksandat päeva teel oli. Vahetasime kogemusi läbitud ja
ees ootava raja kohta. Paganamaal hargnes rada kaheks – ratturitele pakuti
lihtsamat rada Paganamaa järvede äärde, aga oli ka raskem rada jalgsi
matkamiseks. Grupp jagunes kaheks. Sõitsime Mardi ja Ovega pikalt mööda kaduvat
rada, mis lõpuks ühe soise raiesmikuga otsa sai. Selge, et olime õige raja
silmist kaotanud. Sõitsime tagasi ja võtsime järgmise teeotsa, mis tundus õiges
suunas minevat. Sõitsime ja sõitsime, aga raja märgistust ei näinud. Märkasime,
et RMK metsamärkide asemel on viimasel ajal näha rohelist tammelehte kujutavaid
silte. Lähemal uurimisel selgus, et need on lätikeelsete kirjadega. Kompassi
appi võttes hakkasime sõitma põhja poole viivat teed mööda, aga peagi tegi tee
oma käänakud ja meie liikumissuund oli jälle sügavale Lätti. Väljend „kõik teed
viivad Riiga“ tundus päevakohane. Tegime veel mitmeid katseid väiksemate
teedega, mis kõik erinevate talude juures otsa lõppesid. Meie kaasavõetud
kaardimaterjal piirdus vaid Eesti alaga ja seetõttu puudus ülevaade, kuhu oleme
jõudnud. Teadsime vaid, et meist põhjas on Eesti ja mitte eriti kaugel Lõunas
Riia-Pihkva maantee, kuhugi pidime lõpuks välja jõudma ja mehed ju teed ei küsi
J.Pärast
paaritunnist seiklemist ületasime Krabi lähedal Eesti piiri ja kohtusime
ülejäänud matkalistega.
Hämaruse ja jaheduse saabudes jõudsime Rõugesse, kus Toomas
oma naise Signega meid oma suvemajas võõrustas. Saime sooja suppi, kuuma sauna
ja järgneva öö telgi asemel majas veeta. Aitähh! Teine päev lisas me käibesse
väljendi „Lätit tegema“.
Kolmas päev oli mägede päev. Suur Munamägi, Vällamägi, Piusa
jõe ürgoru matkarada. Mitmes kohas kattus meie tee eelmisel päeval toimunud
Haanja 100 rattamaratoni rajaga. Ratastega Suure Munamäe otsa ronisime kõik,
aga enne Vällamäge (Eesti suurima suhtelise kõrgusega mägi) jagasime grupi
kaheks - „loodusnautijate grupp“ läks loodust nautima ja „sportlaste grupp“
Vällamäe tõusudele sporti tegema. Kohe esimese tõusu jalamil tekkis dilemma –
RMK matkaraja tähistus läks vasakule, Haanja 100 maratoni rada järsust tõusust
üles paremale. „Ei saa ju ometi lasta head tõusu raisku minna,“ arvas Mart ja
nii see läks – mudaseks sõidetud tõusud ja laskumised, puujuurikad... Lõbu sai
rohkem kui ametlik matkarada ette nägi. Kui Kavadi järve ääres grupi uuesti
kokku saime, tunnistati meie silmad säravateks.
Piusa Jõe ürgoru matkarada oli üks ilusamaid etappe kogu
matkast. Vaheldumisi saime sõita oru põhjas jõe kõrval ja kõrgel kaldapervel.
Tõusu- ja laskumismeetreid kogunes päris usinasti. Kaido jättis viimase lõigu vahele ja kui
jõudsime õhtul planeeritud sihtpunkti Piusas, ootasid meid seal kuumad
võileivad. Laadisime rattad autole ja tagasi Tallinna.
